Äikesepilve kujunemine

Äike tekib rünksajupilvede ehk äikesepilvede korral. Äikesega kaasnevad tavaliselt hoogvihmad, rahe ja tugevad tuuleiilid.

Äike Saremaal

Äikesepilv on ülisuur elektriakumulaator. Äikesepilv on rünkpilv, mille alumises osas asuvad negatiivsed ja ülemises positiivsed laengud. Kuna äikesepilve sisse koguneb suur hulk õhuelektrit, siis hakkavad füüsikaseadusele vastavalt erinimelised laengud tõmbuma. Pilve ülemise osa positiivsed laengud hakkavad vastastikku tõmbuma pilve alumises osas olevate negatiivsete laengutega. Samuti hakkavad omavahel tõmbuma pilve negatiivsed laengud maapinnal olevate positiivsete laengutega. Kõige enam on ohus kõrgemad hooned, majade katused ja puude ladvad. Pilves olev õhk aga ei suuda enam ühel hetkel takistada erinimeliste laengute ühinemist ja tekib välk.

Äikeseelektri päritolu ja selle paiknemist pilves seletavat mudelit nimetatakse äikeseteooriaks.

Väidetakse, et Maa atmosfääris on korraga umbes 2000 äikest 100 pikselöögiga igas sekundis. Iga päev on umbes 40 000 äikesetormi, millest vaid 1% on ohtlikud.

Äikesepilve kujunemine

Äikesepilve ehitus

Äikesepilv tekib, kui on piisavalt sooja ja niisket õhku. Parasvöötmes tekib äike peamiselt suvel. Tänu päikesekiirgusele soojeneb õhk maapinnal, muutub kergemaks ning seejärel tõuseb üles ja jahtub. Selles olev veeaur kondenseerub veepiiskadeks. Tekivad rünkpilved. Kondenseerumise käigus vabaneb soojus. Seega on õhk rünkpilvedes soojem ja kergem, kui samal kõrgusel olev õhk väljaspool pilve. Soe õhk kerkib aina kõrgemale, imades kaasa altpoolt tõusvat sooja ja niisket õhku. Tänu sellele kasvavad rünkpilved aina suuremaks ja kõrgemaks. Äikesepilvedes on nii tõusvad kui ka laskuvad õhuvoolud, mille kiirus on 16–30 m/s, üksikjuhtudel kuni 60 m/s. Pilved paiknevad kõrguste vahemikus 600 m – 10 km, vahel ulatuvad pilved isegi kuni 18 km kõrgusele.

Pilved liiguvad järjest kõrgemale ning jõudes toposfääri, kus on ka miinuskraadid suvel, muutuvad veepiisad jääkristallideks. Seega rünkspilve alumises osas on temperatuur üle 0 °C, pilve tipus aga – 45 kuni – 60 °C. Pilve alaosa koosneb vihmapiiskadest, kõrgemal on jääkristallid. Äikesepilv kerkib kuni toposfääri ülapiirini ehk 10 kuni 12 kilomeetri kõrgusele. Pilve tipp hakkab diametraalselt laiali valguma. Hetkeks, mil see juhtub, on kogunenud äikesepilve niivõrd palju veeosakesi, et need põrkuvad omavahel, muutudes seeläbi suuremaks ning hakkavad siis piiskadena alla langema, tekitades pilve alla sajuala.

Äikesepilve staadiumid

Äikesepilve staadiumid. Vasakpoolne pilv on rünkpilvestaadiumis, järgmine –maksimaalse arengu staadiumis ja kolmas – hajumisstaadiumis

Kõik äikesepilved läbivad 3 staadiumi.

1. Rünkpilvestaadium – kobrutavad ja kasvavad rünkpilved on mõne kilomeetri kõrgused. Sadu ja äikest ei esine.
2. Maksimaalse arengu staadium – pilve tipp jõuab 10–12 km kõrgusele ja valgub külgsuunas laiali. Pilve all algab tugev sadu, sähvivad välgud.
3. Hajumisstaadium – sadu ja äike lõpevad järk-järgult. Pilv muutub järjest hõredamaks ja selle piirjooned hägunevad.

Äikese sagedus Eestis

Äikese sagedus Eestis on kasvav. 1990.–1994. aastal oli äikese sagedus 10–15 päeval aastas, kuid nüüd viimastel aastatel on äikese sagedus 20 ringis. Eesti territooriumil väheneb keskmine äikesepäevade arv kagu- ja idaosast loode suunas. Kõige enam esineb äikest just Kesk- ja Kirde-Eesti piirkondades. Kõige vähem on välku esinenud Mandri-Eestis Peipsi põhjapiirkonnas ja Jõgevamaa idapoolsetel aladel. Esimesed äikesed, mis on Eestis tavaliselt aprillis või mais, esinevad just maismaal. Äikesehooaja lõpus ehk september/oktoober esineb äike mere kohal.

Kõige pikema kestusega äike Eestis oli 29. mail 2000 Väike-Maarjas. See kestis kokku 9 tundi ja 40 minutit.

Vaata ka

• Äike
• Välk